aga väiksemad pered,
rohkem mugavust,
kuid vähem on aega.
Meil on teaduslikud kraadid,
kuid vähem on taju,
rohkem teadmisi,
aga vähem on aru.
Rohkem on asjatundjaid,
kuid ka rohkem on probleeme,
rohkem ravimeid,
kuid ka rohkem haigeid.
Oleme jõudnud kaugele Kuule,
kuid naabrile tere öelda ei saa.
Me programmeerime uusi arvuteid,
et koguda ja hoida informatsiooni.
Kuid millal me viimati kokku saime…?
Aega jääb aina vähemaks…
See on aeg, mil aknast paistab palju,
aga tuba on tühi, nii tühi…
(Dalai-Laama sõnad, tõlkinud Kärt Johanson ja Tõnis Mägi)
Foto tegin Leedus Trakai linnakeses järve ääres suvitades 2010
Mehhiko luuletaja Octavio Paz (1914-1998)on öelnud, et üksildus on inimesele omane sügav tunne. Inimene on ainus elusolend, kes tunneb end üksikuna, ja ainus, kes otsib teise omasuguse seltsi. Omasugust on raske leida. Vahel juhtub, et ta jääbki leidmata. Teinekord leitakse, aga siis saadetakse Toonelateele ja taas on võitjaks üksindus. Mida teha? Elu kord on selline - kord ta tuleb, siis ta läheb, jätab jälje. Millise? Kellel jäädav, kellel mitte, kes teeb samba põlise.On see õnn? Juhus või paratamatus? Mina ei tea vastust. Otsin seda raamatutest ja tõsi, olen teinekord ka leidnud. Vähemalt mõttekaaslasi jagub, ka see on rohi üksilduse vastu. Seega kuldne mõte Roman Rolandilt - Elame veel!
VastaKustuta